Aus küsimus

„Kui kaua sa peidad oma palet mu eest?“ (Psalmid 13,2)

Kui mägironija Kelly James ja tema kaks kaaslast Oregoni Hoodi mäel surma said, tunnistas Kelly teoloogiaprofessorist vend Frank: „Üks asi on surmast abstraktses plaanis rääkimine. Teine on armastatud inimese surmaga hakkama saamine. Surm on kole. Oma vagade sõnakõlksudega ei saa me me seda söödavaks muuta, ka ei pea me seda tegema. Mind kummitab küsimus, kus oli Jumal, kui mu vend surnuks külmus. Minu jaoks on selle küsimuse esitamine Jumala tõsiselt võtmine. Ma ei arva, et surelikud peaksid Jumala üle kohut mõistma. Jumal ei pea mulle vastust andma. Kuid murtud südamest sündinud aus küsimus on hea ja õiglane.“ Taavet ei kartnud Jumala käest küsida, kui kaua ta oma nägu peidab. Mõned read hiljem ütles seesama murest murtud Taavet: „Kuid mina loodan sinu helduse peale.“ (Ps 13,5) Frank James jätkas: „Kogu minu vaimse ehmatuse keskel näitas Jumal end minu leinas. Ta on mingil viisil pettumuses, segaduses ja tooretes tunnetes. Ma ei mõista seda ja see ei meeldi mulle. Kuid minu arusaam usust on muutunud Aabrahami omale sarnaseks. Usalda Jumalat ka siis, kui ei mõista. Nii nagu kristlased on aastasadu tunnistanud: „Ootame surnute ülestõusmist.“ (vt 1 Kr 15,42) Ookeani täitmiseks piisavate pisarate keskel oleme pidanud oma armastatuid matma. Kuid me matame neid lubadusega: „Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.“ (1 Kr 15,22) See ei hüvita meie leina, kuid annab usule uue sügavuse, kus lootus hakkab südamevalust nagu päike pilve seest läbi puurima.“

Hs 14:1 -16:52 Lk 20:9-19 Ps 112 Õp 20:1-4

 

Reklaam

  • STP Arhiiv

    October 2020
    MTWTFSS
     1234
    567891011
    12131415161718
    19202122232425
    262728293031 

  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.

  • Kommenteeri saadet