„Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!” (Lk 23,18)
Piiblis on kirjas: „Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: „Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!” Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud.” (Lk 23, 18-19) Nagu Barabas nii, oleme ka meie oma pattude eest surma ära teeninud. Meid ümbritsevad hirmu, valu ja viha seinad. Meie varasemad patud, valed otsused ja uhkus hoiavad meid ahelais ja meid on süüdi tunnistatud. Me kuuleme oma hukkaja lähenevaid samme seintelt vastu kajamas. Pea põlvede vahele peidetud, ootame, et ta avab ukse. Me ei julge silmi tõsta. „Sa võid minna. Jeesus kandis Su patud.” Vangla uks lendab paukudes lahti ja valvur käratab: „Hakka minema!” Avastame end hommikupäikeses, süüst ja ahelatest vabana küsimas: „Mis juhtus?” Arm juhtus! Kristus võttis meie patud enda peale. Iga viimase neist. Kuhu ta nad pani? Kolgata mäele. „Ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud.” (Vt Rm 3, 24-25) Jeesus armastab Sind ja andestab Sulle. Tal on Sinu elu jaoks imeline plaan. Luba ta täna oma ellu!
