„Ütlen igaühele teie seast, et ta mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.“ (Roomlastele 12,3)
Vana ja väsinud olemisega välimusega koer tuli kord ühe naise õuele. Naine nägi koera välimusest, et too polnud kodutu. Koer järgnes naisele majja,koridoris viskas ta pikali ja jäi magama. Kaks tundi hiljem läks koer ukse juurde ja naine lasi ta välja. Järgmisel päeval tuli koer tagasi, läks oma magamiskohta ja magas taas paar tundi. Sama kordus terve nädala. Naist hakkas koera käitumine huvitama ja ta pani koera kaelarihma külge väikese kirjakese, millel seisis: „Igal pärastlõunal tuleb koer meie juurde magama.“ Järgmisel päeval ilmus koer jälle välja ja tema kaelarihma küljes oli kirjake: „Ta elab koos kümne lapsega ja näib, et tal on vaja aega enda jaoks. Kas ma tohin temaga homme kaasa tulla?“ Kui oled lapsevanem, siis saad sellest ilmselt hästi aru. Kirjanik Carla Barnhill kirjutas oma raamatus „Ideaalse ema müüt“ (The Myth of the Perfect Mother) järgmist: „Ma ei suuda enam. Ma ei suuda olla superema. Ma ei olnud juba algusest peale väga hea. Olen üritanud olla kombinatsioon pühendunud emast, armastavast naisest, korralikust kristlasest ja olen täiesti läbikukkunud. Isegi, kui oleksin kõigega hakkama saanud, ei ole ma kindel, et peaksin seda tegema. Me ei pea muljet avaldama või järgima mingeid suvalisi reegleid sellest, milline emadus olema peab. Arm tähendab, et oleme sellele, kes kõige rohkem tähendab, väga tähtsad. Meie heale, armastavale ja armu täis Jumalale. Pangem siis maha oma keebid, aupaiste, medalid ja olgem imelised ja vigadega emad, sellised, kelleks Jumal meid lõi.“ 2Ms 20:17 2 Kn 5:1-27 Kg 5:10 Lk12:13-31
