„Ära ole kärme suuga.” (Koguja 5,1)
Lubaduste andmise ja nende pidamise osas ei ole Saalomon sõnadega kitsi: „Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees, sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut! Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida. Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama? Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!“ (Kg 5, 1, 4-6) Eelnev tähendab, et Sa ei peaks olema impulsiivne, kuulama sama palju, kui räägid, saama võimalikult palju infot ning siis palves Jumala poole pöörduma enne, kui lubaduse annad. Inimesed ütlevad tihti seda, mida arvavad teisi kuulda soovivat ning võivad seetõttu raskustesse sattuda. Ära luba, kui Sa oma lubadust ei suuda pidada. Ära vabanda. Miski ei tee Sind pisemaks, kui vea otsitud ja ebatõese vabandusega välja vabandamine. Kui lubad tunnete ajel, siis pead oma lubadust, kui end kindlal viisil tunned. Tõeline pühendumus ei toimi niimoodi. See ei ole tunne, see on iseloomuomadus. Inimeste tunded muutuvad kogu aeg, kuid lubadus peab olema püsiva väärtusega. Tõeline pühendumus tuleb raskuste ja katsumuste ajal selgesti esile. See ei sõltu vaimuandidest ega võimetest, vaid on sisemine väärtus. See on valiku, mitte tingimuste tulemus, kestes vaid siis, kui on väärtustele rajatud. „Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!“ (Kg 5,1) Enne mõle, siis ütle!
2 Kn 18:17-20:21 Mt 20:1-16 Ps 139:7-12 Õp 13:24
