„ Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!”” (Ap 3,4)
Piiblis on kirjas: „Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast-päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma. Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!” Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada. Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites.” (Ap 3, 2-8) See ime algab sõnadega: „Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!” ja jätkub sõnadega: „Ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles.”” Teatud piirkondades Lõuna-Aafrikas tervitavad inimesed üksteist sõnadega: „Ma näen Sind.” Kas see on Jumala tegevuskava inimeste valu vastu? Sõbralikud silmad kohtavad meeleheitel silmi. Tugevad käed aitavad nõrku. Ja seejärel Jumala imetegu. Meie teeme natuke ja tema teeb palju ning elu ilusa värava ees saab alata just sellisena – ilusana. Selleks, et teisi teenida, tuleb neid esmalt näha. Et neid üles tõsta, tuleb neid esmalt armastada nii, nagu Jeesus seda teeb.
