„Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud.” (Ps 139,14)
Räägitakse lugu mehest, kes kartis nii väga müristamist, et otsis psühholoogi abi. ”Sul on prontofoobia. Sinu vanuses on rumal müristamist karta. Mõtle sellest kui oma elusümfoonia trummipõrinast.” „Ja mis siis, kui see ei aita?” küsis mees. „Siis tee nagu mina,” ütles psühholoog, „Kui kuuled müristamist, topi vatti kõrva, roni oma voodi alla ja laula täiest kõrist “Kes aias”, kuni müristaaine ära lõpeb.” Mõned hirmud rajanevad tunnetel, mitte faktidel. Püüa hirmust üle vaadata ning otsi nende alla mattunud eeldusi. Kui Sa näiteks kasvasid vaesuses, siis võid karta olla helde. Kui Sind maha jäeti, kardad inimesi usaldada või klammerdud nende külge ja püüad neid kotnrollida. Ameerika humorist James Thurber kirjutas: „Kõik inimesed peaksid enne surma teada saama, mille eest nad ära jooksevad, kuhu nad jooksevad ja miks nad seda teevad.” Taavet märkis ära nii oma hirmude allika kui eneseväärikuse ja kindluse alguskoha: „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud.” (Ps 139,14) Kui tead, et Jumal Sind heaks kiidab, siis surevad Sinu hirmud.
