“…mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal…” Koloslastele 3:2
Tänapäeva inimestel on suuresti arusaam, et peame saama kõik, mida tahame ning kiiresti ja kohe. Kuid “maised asjad” kaotavad oma võlu, kui saabuvad arved ja krediitkaardi intress aina kuhjub. Nii võivad õnnistuseks peetud asjad pöörduda needuseks ning röövida meilt elurõõmu. Robert Schuller on öelnud: “Materialism ei too rahuldust, sest see on türanlik, kuid inimolendid on sündinud, et olla vabad. Me saame üsna pea aru, et mitte meie ei oma maja, vaid maja omab meid. Me abiellusime hüpoteegiga! Meist on saanud tehniliste vidinate ja välise hiilguse orjad. Pärast seda, kui oleme järjekordse seadeldise soetanud, selle kätte saanud ja tööle seadistanud, naudime üürikese hetke mõnusat tunnet, kuid asjad jäävad meie üle võimutsema, dikteerides ja nõudes: “Vajuta siia, löö läikima, tee korda, värvi üle, püga muru, krohvi ära!” Me raiskame oma parimad aastad ja kulutame suurema osa rahast, töötades “asjade” nimel nii, et meil ei jää aega, et saada osa elu rõõmu pakkuvast poolest – käia sõpradel külas, veeta lõbusasti aega või minna kirikusse, meil ei jää aega teha heategusid, külastada erinevaid paiku või inimesi, kes toovad meile sisemist rõõmu. Paulus ütles: “Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” (1Tm 6:6). Tõelise rahulduse kogemiseks tuleb iga päev oma õnnistused üles lugeda ja tänada Teda, kes need võimalikuks teeb.” Jon Walker on kirjutanud: “Oletame, et üks kujuteldav joon eraldab seda, mida näed, sellest, mida sa ei näe, eristades ajaliku ja ajatu. Kui elame koos Jeesusega, on meie ülesanne vaadata ülespoole asjadest, mis jäävad joone “alla”, et mõistaksime, et see, mida me näeme ja tunneme ei ole täielik ja õige mõõde Jumala reaalsusest. Inimesed on igavikulised olendid ning otsused, mis näivad praegu tähtsusetud, omandavad reaalsuse täiuse valgel teise tähenduse.”
Piiblisalmid tänaseks: Esra 1-3; 1. Korintlastele 4




