„Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks.” (Rm 15,2)
Kaks meest, kes jagasid palatit, said aja jooksul sõpradeks. Üks, kelle voodi oli akna all, võis iga päev ühe tunni istuda. Selle tunni jooksul kirjeldas ta oma palatikaaslasele õues toimuvat: värve, taevast, parki ja seal olevaid inimesi. Sõber, kes seda ei näinud, naeratas omaette ja kujutas kõike vaimusilmas ette. Ühel päeval suri aga aknaalune mees ära ning palatikaaslane kolis tema voodisse. Ta upitas end, et aknast välja näha, kuid nägi vaid seina. Segaduses küsis ta õe käest, kuidas oli võimalik, et sõber kõike nii värvikalt kirjeldas. „Tegelikult oli ta pime,” vastas õde, „ta tahtis lihtsalt nii väga sind julgustada.” Paulus ütles: „Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülesehitamiseks.” (Rm 15,2) Inimeste jugustamine toob suur rahuldust, eriti kui Su oma olukord ei ole kiita. Üks kirjanik on öelnud: „Kui ütled kellelegi, et ta on ilus, siis muudad seda, kuidas ta end näeb. Armunud tütarlaps on veendunud, et on kõige ilusam maailmas, kuna tema armastatu arvab nii. Kui õpetaja ütleb õpilasele, et ta on nutikas, siis innustab see viimast. Kui vanem ütleb lapsele, et armastab teda, siis on lapsel usku tähtedeni jõuda. Kui aga arst ütleb, et patsient on vähi lõppfaasis, siis kiirendab see vaid protsessi.” Sõnad on väega, kasuta neid targasti, kasuta neid inimeste ülesehitamiseks.
