„Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.” (Hb 11,20)
Isa õnnistus I
Igal lapsel on tarvis oma isa õnnistust ning iga isa peaks oma lastele õnnistavaid sõnu ütlema. Kui Iisak oma poegi õnnistas, siis oli tema sõnades jumalik autoriteet, mitte tunded ega isiklik eelistus. Heebrea tava järgi oli isa õnnistusel järgmised koostisosad: 1) tähenduslik puudutus. „Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega. Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!” (1 Ms 27, 22. 26) Isa õnnistusega kaasnes käe peale panemine, suu andmine ning armastuse ja vastuvõtu embus. Jeesus teadis selle olulisust: „Ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale.” (Mk 10,16) Isa, pea meeles, et sellised armastuse väljendused õnnistavad lapsi ka täna. 2) hellitavad sõnad. Enne Jaakobi õnnistamist ütles Iisak talle: „Näe, mu poja lõhn – otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!” (1 Ms 27,27) Linnainimese jaoks on need sõnad ehk imelikud, kuid põllumehest Iisaki poegade jaoks mitte. Tema sõnad oli tunnustavad. Isa, olgu ka Sinu sõnad tunnustavad, armastavad, usku kasvatavad ning kaitset pakkuvad.
