“Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.” Õpetussõnad 20:7
Max Lucado on kirjutanud: “Täna on mu esimene isadepäev ilma isata. 31 aastat oli mul üks parimaid isasid, kuid nüüd on ta maetud Texase lääneosas asuvale kalmistule tammepuu alla. Nii imelik, et teda pole enam siin, sest ta oli alati olemas. Tema sõnades polnud midagi uut; tema tegudes, kuigi need olid imetlusväärsed, polnud midagi erakordset. Kuid tema lähedus oli. Tänu sellele, et ta oli olemas, sujus elu kuidagi rahulikult, tulevik oli kindel ja mu sirgumine oli just selline, nagu Jumal plaaninud oli. Isa õpetas mulle, kuidas habet ajada ja kuidas palvetada. Ta aitas mul Pühakirja salme pühapäevakooliks pähe õppida ja õpetas, et ülekohtu eest tuleb karistus ning õigluse eest tasu. Ta kujundas minus tabamatu tasakaalu ambitsioonide ja enesest lugupidamise vahel. Ma teadsin, et kui mul teda tarvis läheb, on ta alati olemas. Justkui tulease. Võib-olla seepärast ongi tänavune isadepäev külmavõitu. Tuli on kustunud. Aja tuuled neelasid hubase leegi, jättes vaid söed hõõguma. Nende sütega on aga imelik lugu, liiguta neid ja leek lööb tantsima ning paneb külma õhu just nii palju taganema, et tuletada meelde, et isa on endiselt minuga.” Võrdle seda lugu näitleja Gene Hackmani intervjuuga, kes meenutas: “Ma olin vaid 13-ne, kuid see laupäeva hommik on tänaseni eredalt meeles. Mängisin tänaval, kui nägin oma isa mööda sõitmas ja mulle põgusalt viipamas. Mingil moel mõistsin, et see liigutus tähendas, et ta lahkub jäädavalt. Tänase päevani on see mälestus minu jaoks nagu halb vaim, mis ei näi iial haihtuvat.” Saalomon ütles: “Õige elab oma vagaduses, õnnelikud on ta lapsed pärast teda.”
Tähelepanu, isad! Missugune pärand jääb Su lastele pärast seda, kui Sina läinud oled?
Piiblisalmid tänaseks: Apostlite teod 10-12




