„Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib?“ (Lk 22,27)
Maailm tunneb aukartust rikkuse, võimu, ande ja kuulsuse ees. Mõnikord näib teenimine alandav. Jeesus kasutas teist mõõdupuud: „ Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib?“ ning vastas ise sellele küsimusele: „Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.“ (Lk 22,27) Paulus ütles, et Jeesus „loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.“ (Fl 2,7) Et olla teenija, peab iseendast loobuma ning iseendale surema. Kristlastena armastame end teenijateks kutsuda, kuid kuidas käitume siis, kui meid sellisena koheldakse? Ülemises toas otsisid jüngrid tähtsat kohta istumiseks, kuid Jeesus otsis kohta, kus teenida. Ta hakkas hoopis teenindamist ootavate jüngrite jalgu pesema. Mida nad küll tundsid? Maailma silmis on oluline, kui mitu inimest Sind teenib, kuid Jumala jaoks on hoopis olulisem, kui mitut Sina teenid. Ta autasustab neid, kes isekuseta, tunnustust otsimata ja kaeblemata tööd teevad. Tihti on teiste teenimiseks oluliselt rohkem iseloomu vaja, kui teenindatud olla. Kumba gruppi Sina kuulud? On aeg Jumalalt isetuse vaimu küsida ja teenima hakata. Jeesus elas, et teenida, ta ütleb Sulle täna: „Ei ole teener suurem kui ta isand!” (Jh 15,20)
