„Päästja Kristus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.” (2 Tm 1,10)
Pole mingi uudis, et Jumal tunneb muretsevatele vanematele kaasa. Ta on ka ise lapsevanem. Millist vanemlikku tunnet tema tundnud ei ole? Ta on olnud oma lapsest eraldatud. Tema last on halvasti koheldud. Tema last kasutati ära, peteti ja reedeti. Kas oled sunnitud oma lapse kannatusi pealt vaatama? Jumal vaatas Kristuse kannatamist ristil. Ka Jumal tahtis tema maailma kannatuste eest kaitsta. Ometi „tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8,32) Pane tähele, et kirjutatud on „kõike muud”. Jumal saab palvevastusena kõike teha. Võib-olla palvetasid, kuid Sinu laps suri. Lapsekaotusvalu ei ole millegagi mõõdetav. Ka Jumal kaotas ja mattis oma lapse ning seetõttu on „Päästja Kristus kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.” (2 Tm 1,10)Neile, kes Kristust usaldavad, on surm vaid üleminek taevasse. Võid kindel olla, et Sinu laps on Jumala kaitsvas embuses. Peale oma poja surma hüüdis Taavet: „Mina lähen küll tema juurde.” (2 Sm 12,23) Sama saad ka Sina öelda.
2Kr 29-31 Jh 12:37-50 Ps 102:18-28 Õp 27:13-16
