“Issand, õpeta meidki palvetama…” Luuka 11:1
Jeesuse palve kuulamine liigutas üht jüngristest nii, et ta ütles: “Issand, õpeta meidki palvetama…” Vaevalt oli Jeesusel plaanis õpetada neile päheõpitud palve mehhaanilist kordamist, sest Ta oli neile alles öelnud: “Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.” (Mt 6:7). Tema vastus oli enam kui kindlasõnaline näidispalve. Ta õpetas neile tõhusaid palvetamise põhimõtteid. Vaatame, kuidas meilgi neist kasu võiks olla. William Barkley on öelnud: “Meie Isa palves on kaks peamist osa: esimene kostab Jumala kasuks, teine aga meie kasuks. Austa esimest osa ning teine on sulle garanteeritud.” Esimene osa algab sõnadega “Meie Isa”. See on mõeldud Tema perekonnale nii ühiselt kui üksi kasutamiseks. Ta kasutas mitmuslikku sõna “meie”, viitamaks asjaolule, et palve on ühine tegevus, kus palume üksteisega koos ning üksteise eest, mitte üksnes ise ja enese eest. See õpetab meile ka palves tekkiva üksmeele väest (Mt 18:19). Enne, kui midagi palume, tuleb tunnistada, et Jumal on meie Isa, sest palvel on teatud eeldused. 1. Palve eeldab suhet. Palves kohtuvad Isa ja Tema lapsed, kes on usu kaudu Tema ainusündinud Poja vere läbi lunastatud. Teie suhe on palve jaoks lävepakk, milleta pole võimalik edasi minna. 2. Palve eeldab kuuletumist. Jeesuse jüngrid mõistsid, et isaks olemine tähendab juhtpositsiooni ja autoriteeti. Palve ei ole püüe panna Jumalat leppima meie tahtega, vaid enese vastavusse viimine Tema Sõna ja tahtega. Jumal on sõnapidaja Isa, mitte järeleandlik lapsevanem.
Piiblisalmid tänaseks: Taanieli 1-3; Ilmutuse 2
