„Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.” (1 Ms 39,12)
Joosepi teine kuub oli kiusatuse kuub. Piiblis on kirjas: „Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus, haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.” (1 Ms 39, 11-12) Joosep oli noor ja kena mees, ta oli üksik ja kodust eemal. Tema ülemuse naine meelitas teda, ometi pöördus ta naisest ära, öeldes: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1 Ms 39, 9) Tema esimene mure ei olnud mitte, et kas ta pääseb puhtalt, vaid kuidas ta pärast tegu iseendaga edasi elab. Tal oli meeles, kuidas Jumal oli teda armastanud, säästnud ja õnnistanud ning see pidurdas tema lihalikke himusid. Taavet käitus aga vastupidi. Peale oma suhet Batsebaga kirjutas ta järgmised sõnad oma patukahtsuslikku laulu: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud.” (Ps 51,6) Kelle vastu Sina pattu teed? Jumala. Kes näeb Sinu tegusid? Jumal. Kas ta andis Taavetile andeks? Jah. Ta annab ka Sinule andeks. Taaveti lugu näitab, et vahete-vahel peame oma tegude tagajärgedega elama ning need ei hävita üksnes meid endid, vaid ka neid, kes meie juhatust otsivad. Paulus, suurim apostel tunnistas seda tõde: „Ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.” (1 Kr 9,27)
