„Kui me oma patud tunnistame.“ (1 Jh 1,9)
Vaatamata meie parimatele püüdlustele ja soovidele on Jumala „mõõdupuu“ meie jaoks liiga kõrge. (Rm 3,23) Mida siis teha? „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1 Jh 1, 8-9) Jumala andestamise küsimuses on teadmine parem kui tundmine. Jumala andestamine toimib järgmiselt: patust teadlik olemine viib südametunnistuse süüdistamiseni, see omakorda patu tunnistamiseni. Patu tunnistamine viib patust puhastamiseni ja see omakorda julguseni Jumala ees seista. (vt 1 Jh 3, 21-22) Võid ju arvata, et Sa ei ole Jumala andestamist väärt. Seda ei ole Sa mitte kunagi, sest Jumala andestus ei põhine Sinu väärtusel, vaid Kristuse omal. Jumal ei ole nagu meie vanemad. Ta ei sunni meid end halvasti tundma ja järele mõtlema, enne, kui andestab. Jumal andestab armu ja ainult armu läbi (vt Ef 2, 8-9) Arm on teenimata teene. Kui Jumal Sulle andestab, siis austa teda ise endale andestades ja edasi liikudes.
