„Kuidas ta ei peaks siis meile kõike muud kinkima?“ (Roomlastele 8, 32)
Piiblis on kirjas: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema
meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud
kinkima?“ (Rm 8, 32) Üks kirjanik pakKUS välja järgmise analoogia. „Oletame,
et keegi mees satub peale, kui kamp pätte last peksab. Ta tormab kamba
keskele, haarab sealt lapse ja kiirustab haigalsse. Laps ravitakse terveks
ja mees maksab haiglakulud. Mees avastab, et laps on orb ning lapsendab ta
ja annab talle nime. Ühel ööl palju kuid hiljem kuuleb mees, kuidas laps
öösel oma patja nutab. Ta küsib lapse käest, miks ta nutab. „Ma olen mures,
isa. Mis homme saab? Kust ma süüa saan? Kust ma riideid saan? Kus ma magan?“
küsib laps. Isa on selle jutu peale väga kohkunud. „Kas ma siis ei ole seda
sulle piisavalt selgelt näidanud? Kas sa ei mõista, et panin oma elu kaalule
ja päästsin sinu? Ma maksin ravikulud, andsin sulle oma nime ja kutsun sind
pojaks. Miks ei peaks ma ka edaspidi sinu eest hoolitsema?“ Jumal ei
päästnud Sind selleks, et Sa muretseksid. Kas ta õpetaks Sind kõndima
selleks, et kukuksid? Kas ta oleks lasknud end Sinu eest ristile lüüa
selleks, et pärast Su palveid mitte kuulda? Jumal on andnud „oma inglitele
sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.“ (Pt 91,11) Ära muretse, vaid
seisa kindlalt Jumala lubadusel Sulle „kõike kinkida.“ (Rm 8, 32)
Jr 10-13 Mt 22:34-46 Ps 64 Õp 14:25-28
