Jumal kasutab tavalisi inimesi II

Vaadake, vennad, iseendid: mitte palju tarku inimeste meelest.” (1. Korintlastele 1,26)

Max Lucado kirjutab: „Edith Hayes oli elujõuline kaheksakümne aastane hõrenevate valgete
juustega habras lühikest kasvu naine, kelle huvi Lõuna-Florda vähihaigete käekäigu vastu oli
kustumatu. Mina olin just 1979. aastal seminari lõpetanud ja istusin lahtipakkimata kastide vahel
oma kontoris, kui ta sisse astus ja end tutvustas. „Minu nimi on Edith ja ma aitan vähihaigeid.” Ta
ulatas mulle oma käe. Mina pakkusin talle istet. Ta keeldus viisakalt. „Mul on liiga kiire. Minu
meeskond on siin kirikus iga teispäeva hommikul. Olete teretulnud, aga kui tulete, käärige käised
üles.” Tema meeskond, nagu ma hiljem nägin, koosnes umbes sajast hõbedajuukselisest naisest,
kes haigete haavade eest hoolt kandsid. Haavad olid nende missioon ning igal teisipäeval
õmblesid nad koormatäite kaupa sidemeid ja viisid need siis nädala jooksul haigetele. Edith elas
tagasihoidlikus üürikorteris oma kadunud abikaasa pensionist, kandis paksude klaasidega prille ja
põgenes igasuguse tunnustamise eest, kuis jaksas.” Edithi lugu lükkab vanusest tulenevad
vabandused ümber – Noa oli kuuesaja aastane kui ta laevast välja tuli, et inimkonda taasrajama
hakata. Eakamana mõtle nii: „Oled ringijalutav tarkuse ja teadmise allikas. Enne, kui siit lahkud,
anna edasi kõik see, mis Jumal Sulle andnud on. Vajajad ei lõpe iial otsa – palu Jumalal Sulle
näidata, kus nad on. Kui ta seda teeb, siis hakka tegutsema.

Reklaam

  • STP Arhiiv


  • Nüüd saab meid toetada ka Paypal'i kaudu.


  • Kommenteeri saadet