„Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud, aga mina ütlen teile.“ (Matteuse evangeelium 5, 21-22)
Üheksateistkümnenda sajandi alguses sai vene füsioloog Ivan Pavlov Nobeli auhinna katsete eest koertega. Kõigi koerte ühine omadus oli, et toitu nähes käivituks süljeeritus. Kuid Pavlov tahtis teada, kas sülje eritumist võiks põhjustada mingi muu stiimul ja seepärast hakkas ta harjutama neid kellukese helinaga enne toitmist. Mingi aja pärast juhtus, et kellukese helistamine pani koertel sülje voolama, vaatamata sellele, et nad süüa ei saanud. Pavlov nimetas seda tingimuslikuks refleksiks. Meid kõiki on nii kas teadlikult või alateadlikult harjutatud. Suur osa meie käitumisest on tingimuslikud refleksid. Mõned on loomulikud, nagu näiteks punastamine. Teised aga hävitavad nagu oma murede alkoholiga ära uhtumine. Ükskõik, kas need on teadlikud või alateadlikud, hävitavad või süütud, kindel on, et oleme juba ära programmeeritud. Üks osa meie vaimsest kasvust sõltub Jumala armust. Jeesus ütles: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud, aga mina ütlen teile.“ (Mt 5, 21-22) Jeesus ütleb nii väga tihti. Ta asendab Vana Testamendi tõed Uue Testamendi omadega. Enam ei kehti silm silma vastu. See on Uues Testamendis parem versioon ja muudetud teise põse pööramise refleksiks. (vt Mt 5, 38-39) Mõnikord on kristlane olla lihtsam kui kristlasena reageerida. Kuidas oma reageerimist muuta? Püha Vaimu abiga. „Aga meid kõiki muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Kr 3, 18)
1 Kr 4:24 – 5:26 Mk 1:35-45 Ps 78:17-31 Õp 19:27-29
