„Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. (Psalmid 30,5)
Üks abielunõustaja ütles, et üksikema oli talle saatnud loo, mis aitas selgitada üksindust ja stressi, mida üksikvanemad tunda võivad. Ta rääkis, et oli kord oma aknast vihmasel päeval välja vaadanud ja näinud punarindaoma poegadega pesas. Vihma sadas ja emalind üritas poegi väljasirutatud tiibadega vihma eest katta. Siis hakkas rahet sadama. Selle asemel, et oma pea peita, ajas emalind kaela õieli ja pareeris raheteri. Kõik linnupojad elasid tormi üle. See on väga ilmestav pilt üksikvanem olemisest. Laste kasvatamine on suur vastutus, kus lisaks nende eest hoolt kandmisele tuleb ka tööl käia ja majapidamise eest hoolitseda. Igapäevaste kohustuste täitmisele lisaks tuleb mõelda ka selle peale, kuidas iseeenda isiklikke ja vaimseid vajadusi täita. See võib olla üks kõige raskemaid ülesandeid. Üksikud vanemad, olgu need emad või isad, vajavad meie jätkuvat toetust ja palveid. Neile, kes oma laste eest lööke vastu võtavad, olgu siinkohal teadmiseks, et parmad päevad on ees. Torm, milles oled, ei kesta igavesti. Varsti tuleb imeilus vikerkaar. Kui töö on tehtud ja pesakond terveid linnukesi on üles kasvatatud, on Sinu aeg. Jumala Sõna lubab: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. (Ps 30,5) Js 40:1-31 Jh 9:1-39
