„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.“ (Filiplastele 4,6)
Kui Sinu tunded ei ole peale palvetamist maha jahtunud, siis palveta edasi. Tihti palves olemise harjumuse tekitamine laseb avastada võime rahu säilitada. Jumala ees oodates avastad, et hirm laseb Sinu vaimust lahti. Võid arvata, et Sinu palvet ei kuuldud või eksisid kuidagi muud moodi, kuna hirm tuli tagasi. Las see pidev mure ja hirmu tundmine olla pigem viide vajadusele Jumalaga rohkem aega veeta, oma probleemi talle lahti seletades ja oma südant avades. Kui kasvab mure, siis kasvagu ka palve. Palu Jumalal probleem lahendada. Palu tal olukorra üle kontroll võtta ja las tema ütleb, mida Sina tegema pead. Kui oled palves oma probleemi Jumalale jätnud, siis on Sinu ülesanne seda mitte tagasi võtta ja ise lahendama hakata. Sa oled probleemi juba lahendanud, sest andsid selle Jumalale ja Sinu ülesanne on nüüd tema juhtimist oodata. Kui ta tahab, et midagi teeksid, siis annab ta Sulle sellest teada. Jumala ees oodates viib ta Sinu mõtted järgmisele sammule. Kui ta aga seda ei tee, siis ei tee ka Sina midagi. Jumal tegutseb ise.
2 Kn 24-25 Lk 1:11-25 Ps 73:17-28 Õp 13:20
