„Külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12,15)
Jules Verne´i raamatus „Saladuste saar“ põgenevad viis meest vanglast soojaõhupalli abil. Nad saavad kiiresti aru, et tuul viib neid ookeanile. Nad näevad horisonti lähenemas ja saavad aru, et kaotavad kõrgust. Neil ei ole võimalik õhku soojendada ning seetõttu hakkavad nad asju välja viskama, et kaalu kergendada. Kingad, jakid ja relvad. Õhupall hakkab tasapisi taas tõusma ning mehed on õnnelikud. Mõne aja pärast lähenevad nad taas ohtliku kiirusega lainetele ja hakkavad uuesti asju üle parda viskama. Kolmandal korral teeb üks meestest ettepaneku õhupalli korvi küljes hoidvad nöörid katki lõigata ja korv merre kukutada. Nüüd hoiavad mehed nööridest kinni ja põrand nende alt kukub merre. Õhupall tõuseb taas. Kui nad nüüd korraga maad märkavad, hüppavad mehed vette ja hakkavad kaldale ujuma. Oma elu päästsid nad loobuvad nad sellest, mida neil elu päästes tarvis ei olnud. Miks ütles Jeesus: „Külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on?” (Lk 12,15) Sest see, mis alguses näis õnnistusena, võib koormaks muutuda. Materiaalset, „seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6, 32-33)
