„Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad.“ (Psalmid 127,5)
Meie lapsed on kui nooled – nad tuleb õigesse suunda lendu lasta. Valesse suunda lastuna võivad nad lõpetada ennasthävitavalt. Kui nende üle kohut mõistame või neid kritiseerime, siis ei tunne nad end kunagi piisavalt mugavalt, et meie juurde abi paluma tulla. Katkiseid nooli on igat värvi ja igas suuruses. Valu ei vali ega säästa kedagi. Mida siis teha? Las tugevad kannavad nõrku. (vt Rm 15,1) „Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.“ (Mt 14,14) Kui jüngrid arvasid, et nad surevad tormis, siis ei rõhunud nad Jeesuse tugevusele, vaid tema kaastundele, küsides temalt: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4, 38) Ilma kaastundeta imesid ei ole. Üks kirjanik kirjutas: „Võime ehitada nii palju kirikuid, kui tahame. Kuid kui inimesed kõledate seinte vahel armastavat häält ei kuule, siis liiguvad nad meie sõnakõlksude ja usuretoorika vahelt uuesti uksest välja. Kirik ei ole ka klubi väga tervete jaoks, vaid haigla, kuhu ravi vajajad tulevad. Sulle ei pea kõik nende inimeste juures meeldima, kellele sa oled kutsutud jutlustama, kuid sa pead neid armastama, sest Jumal armastab neid.“ Oleme kutsutud koguma kokku need, kelle maailm on ära visanud, sest nemad on Jumala jaoks olulised. „Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan.“ (Ml 3, 17) Rm 7:1-9:16 Lk 10:25-37 Ps 33:11-12 Õp 5:7-14
