„Et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Efeslastele 4,15)
Psühhoterapeut Virginia Satir leidis, et perekondadel on viis suhtlusviisi. 1) on mõned pereliikmed meele järele olijad. Nad saavad teistega läbi, võtavad pingeid maha, öeldes seda,mida teised kuulda tahavad või mis neid vähem ärritab. 2) süüdistajad. Need on näpuga näitajad, juuksekarva lõhki ajajad, teooriate ehitajad, agarad tõestama, et neil on õigus ja teised eksivad. Süü enda peale võttes annad neile võimu. 3) ülimõistlikud, kelle põhimõte on: „ole alati teistega nõus ja varja oma tõelisi tundeid.“ Nii hoiavad nad end haiget saamise eest. Nad lähtuvad peast, mitte südamest ning räägivad „turvalistel“ teemadel. 4) need, kes püüavad rääkida ebaolulistel teemadel, et ära libiseda ebamugavatelt ja isegi ohtlikelt teemadelt. Nad räägivad kõigest, aga mitte sellest, mis käsil on. 5) tasakaalukad ja järjekindlad. Tasakaalukad enesega kooskõlas olevad inimesed räägivad asjadest nagu need on. Nad ei varja tundeid, ei edasta segaseid sõnumeid ega teeskle. Kui nad on vihased, siis ütlevad nad, et on vihased ja võivad isegi vihased välja näha. Nad on usutavad, neist saab aru ja neid võib uskuda. Neil ei ole teemasid, mida vältida ega küsimusi, millele vastata ei taha. Kõike võib arutada ja kõigi arvamust austatakse. Kirjanik Ralph Waldo Emerson on öelnud: „Mitte miski ei üllata inimesi rohkem kui terve mõistus ja otsene ja aus suhtlemine.“ See põhineb Piiblil ning on suhtlusviis, mis töötab.
2 Sm 20:1– 22:30 Jh 4:1-12 Ps 100 Õp 23:22-28
