“…me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud…” 1. Tessalooniklastele 4:14
Sõna “ülestõusmine” tähendab surnust üles tõusmist. Enamus religioone räägivad surematuse mõistest, kuid üksnes kristluses räägitakse ihu ülestõusmisest. “Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.” Iiob, kelle lapsed ühe päeva jooksul õnnetul kombel surma said, küsis: “Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Ii 14:14). Meiegi küsime sama, kui surm meilt mõne lähedase röövib. Seepärast andiski Jumal nii Iiobile kui meile vastuse, mis kuivatab meie pisarad, parandab purunenud südame ja suunab meie pilgu millelegi suuremale, kui ajalik elu koos oma murede ja raskustega: “Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.” (Ii 19:25-27). Järgmine kord, kui näed liblikat kõrgustes hõljumas, seisata ja tuleta endale meelde: “See on minu tulevik!” Pole tähtis, mida endale selga paned, isegi parimal juhul on see vaid kui liblika tõuk. Kui liblikas aga surma kookonist tõuseb ja läheb üles Issandale vastu, saab ta osa Tema ilust ja muutub Tema sarnaseks. “…esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!” (1Ts 4:16-18).
Piiblisalmid tänaseks: 1. Kuningate 7-8; Apostlite teod 8




