„Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.“ (Psalmid 17, 15)
Maailmas elanud rahvad on alati mingisugusesse peale surma olevasse elu vormi uskunud. Kuidas seda põhjendada? Enne Socratese surma küsis Crito tema käest, kuidas ta tahab, et teda maetakse. „Ükskõik, kuidas, aga te peate minust kinni hoidma ja mitte laskma enda juurest ära minna.“ Platon esitas oma teoses „Phaidon“ väiteid surematuse poolt. Mitmed teised suured mõtlejad nagu Thomas Carlyle, Thomas Jefferson ja Heinrich Heine on samuti surematuse mõtet pooldanud. Alfred Lord Tennysoni ühes kuulsamatest luutetustest on järgmised read: „Kuna üleujutus võib mind kaugele viia meie aja ja paiga piirkonnast, loodan ma oma Pilooti näost näkku näha, kui olen lati ületanud.“ Byron kirjutas: „Ma tunnen, et mu surematus pühib kõik valud, kõik pisarad, kõik hirmud ja kostab nagu sügavuse igavesed äikesed mu kõrvu selle tõe: sa elad igavesti. Kõik eelnevad suured mõtlejad on edastanud lauliku järgmist mõtet: „Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.“ (Ps 17, 15) Head ööd siin on tere hommikust seal.
1Kn 6-7 Mt 13:10-23 Ps 101 Õp 12:12-13
