„Issand on minuga, ei ma karda.“ (Psalmid 118,6)
Juhirollis hirmu tundmine ei anna julgust, aga julguse näitamine teeb Sind teiste silmis juhiks. Larry Osborne on öelnud: „Kõige üllatavam väga efektiivsete juhtide puhul on see, et neil pole peaaegu mitte midagi ühist. Selle, mida üks soovitab, teeb teine maha. Kuid nende kõigi üks ühine joon on, et nad on kõik valmis riskima.” Julgus ei ole hirmu puudumine, see on teha midagi, mida kardad. See on julgus lasta mugavast lahti ning uut proovida. Laulik kirjutas: „Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?” (Ps 118,6) Rooma ajaloolane Tacitus kirjutas: „ Soov turvalisuse järele seisab vastu igale suurele ja õilsale ettevõtmisele.” Julgusel on vastupidine mõju. See lööb uksed valla, olles üks kõige imelisemaid mõjusid. Briti teoloog John Henry Newman ütles: „ Ära karda, et su elu lõpeb, vaid karda, et see ei alga kunagi.” Irooniline on see, et need, kel pole julgust riskida ja need kes julgevad riskida, kardavad elus ühtemoodi. Ainus vahe on, et need, kes kardavad taganevad ja need, kes julged on, liiguvad edasi. Kuidas siis hirmuga toime tulla? Kas lähed selle sisse või jooksed eest ära? Kas paned end olukordadesse, kus usku venitad? Või oled nii kinni mugavustsoonis, et ei tunne kunagi hirmu? Vaid neile küsimustele vastates saad oma hirmudest üle.
1Kr 7:20 – 9:44 Mk 2:13-22 Ps 78:40-55 Õp 20:4-6
