„Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele.” (Apostlite teod 3,1)
Piiblis on kirjas: „Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele. Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast-päeva pühakoja selle ukse ette, pühakotta minejailt almuseid paluma. Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus ta neilt almust. Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!” Ta jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada. Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta üles. Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks.” (Ap 3, 1-7) Pane tähele kahte asja: 1) juhtuvad imed tavalistel hetkedel. Peetrus ja Johannes tõenäoliselt tundsid seda meest ja olid temast korduvalt mööda käinud, ometi oli kõnealune päev teistsugune. Peetruse südamesse tuli üleinimlik usk, mis aitas tal näha võimalust Jumalat ülistada ja ta haaras sellest kinni. 2) pead olema valmis, kui Sinu võimalus tuleb. Ei saa anda seda, mida endal ei ole. Sa ei saa rääkida seda, mida Sa ei tea. Sa ei saa jagada seda, mida Sa ei ole tundnud. Vaakumist ei ole midagi jagada. Peale kolme ja poole aastast Jeesuse järgmist, tema imede ja sõnade tunnistamist olid apostlid selleks hetkeks valmis. Apostlite püha vaimuga täitmine oli aega võtnud. Sõna tänaseks päevaks on – selleks, et inimesi aidata, pead olema ise vajaliku ettevalmistuse saanud.
