„Too jäigi neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada.” (Apostlite teod 3,5)
Inimest saab aidata siis, kui ta selleks valmis on. Selleks on vaja osata aru saada, kes otsib lahendusi ja kes kaastunnet. Enne kui jalutu mees templiväravas abi sai, „jäigi (ta) neile otsa vaatama, lootes neilt midagi saada.” (Ap 3,5) Pane tähele kahte olulist sõna: 1) tähelepanu. Kas Sul on teise inimese tähelepanu? Kas ta tegelikult ka kuuleb, mida ütled või on olukorrast nii pimestatud, et ei näegi muud? 2) lootus. Kõige olulisem asi, mida kellegi jaoks teha saad, on tema usku kasvatada. Selleks vajad kannatlikkust. Üks juht kirjutab väga ausalt oma kannatamatusest teistega koos töötades: „Oma karjääri alguses tahtsin teha asju nii kiiresti kui võimalik, et siis järgmise asja juurde asuda. Kui oli keegi, kes ei tahtnud minu tempos liikuda, tuhisesin tast mööda. Selline juhtimisviis aga pidurdas minu võimekust suhteid luua ja minu suhted kannatasid selle all. Hea uudis oli, et ma liikusin kiiresti. Halb uudis aga, et tegin seda tihti üksi. Teise inimese tempos liikumine võib olla väga väsitav. On selge, et kui liigume koos kiirustajaga, siis väsime. Kui liigume koos kellegagi, kes on väga aeglane, oleme samuti väsinud. Minu arust on see väga häiriv ja paneb mu kannatuse proovile. Kui aga tahad inimestega koostööd teha, siis tuleb tempot nende omaga ühtlustada.” Sama põhimõte kehtib ka inimeste aitamise juures.
