“Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.” Johannese 13:17
Pühadus toob õnne, kuid patt ei tee seda kunagi. Vahel tundub, et seda on raske uskuda. Kuulsin kord lugu emast, kes ütles oma pojale: “Ole hea ja lõbutse.” Poeg vastas: “Palun otsusta ära, kumba ma tegema pean!” Kas pole hästi öeldud? Tänapäeval on sõnal “pühadus” kehv maine. Mõned mõistavad selle all nimekirja asjadest, mille kohta kirik ütleb, et neid ei tohi teha. Teistele toob ta silme ette inimesed, kes väidavad, et püüdlevad selle poole, kuid neid vaadates tuleb välja, et nad on ranged, rõõmutud, kitsarinnalised ja arvustavad. Seepärast tehkem asi selgeks: pühadus tähendab kogu Kristust kogu eluks. Enamgi veel, pühadus haihtub, kui sellest rääkida, see on köitev vaid siis, kui seda välja elada. “See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.” (Õp 10:22). Ainus, mis vaeva ja muret ei lisa, on Issanda õnnistus. Jaakobus kirjutas: “Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.” (Jk 1:15). Kui me pole veel küpsed, mõtleme, et võime patustada ja tagajärgedest pääseda, kui me aga küpsemaks saame ja areneme, siis teame paremini. Sa ei kohta kunagi suitsetajat, kes oma harjumust teistelegi soovitab. Võid kohata vaid mõnda üksikut, kelle abielu on karile aetud ning kes soovitab kõrvalsuhet ka teistele. Külvi ja lõikuse seadus ütleb: “…mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.” (Gl 6:7). Patt hävitab võime olla õnnelik. Armastav vanem ei taha näha, et tema laps saab haiget, ja Jumal on armastav vanem. Taavet, kes oli saanud maitsta patu kibedaid vilju, kirjutas: “…pühas ehtes kummardage Issandat!” (Ps 29:2). Pühadus on ilus asi, kui seda lõpuni mõistad ja ellu rakendad.
Piiblisalmid tänaseks: 3. Moosese 19-21; Markuse 8




