„Ta ei sõimanud vastu.“ (1. Peetruse kiri 2,23)
Keegi ei osanud raskete inimestega hakkamasaamise kunsti paremini kui Jeesus. Roomlased tahtsid teda vaigistada, Heroodes tappa, Pilaatus pesi oma käed temast puhtaks, kirikujuhid kadestasid teda, ta oma perekond pidas teda hulluks, Juudas jättis ta maha, sõdurid peksid teda, rahvas nõudis tema ristilöömist ning tema lähimad järgijad jätsid ta maha. Ometi ei palunud Jeesus raskete inimeste elust eemaldamist. Kui palve oleks täidetud, olnuks ta täiesti üksi. Mõnikord võib palvet kuritarvitada ja kasutada seda eiramiseks. Mõnikord palume Jumalal keerulised inimesed oma teelt ära viia, kuna me ei taha nende vastu ausad olla. Kui Jumal meie palvetele vastaks, kaotaksime võimaluse kasvada tema soovi kohaselt. Jeesuse õpetus keeruliste inimestega hakkama saamiseks kasvas lähedastest ja valulikest kogemustest ning raskustest. Just keerulised ja rasked kogemused on maailma juhte ja liikumisi mõjutanud nagu ei miski muu – alates Ghandist kuni Martin Luther King juuniori ja Nelson Mandelani. Peetrus kirjutas: „Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt. Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. „Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust, ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1 Pt 2, 20-23) Sina oled kutsutud tema eeskuju järgima.
5Mo 18-21 Lk 12:1-12 Ps 119:17-24 Õp 17:7-10
