“Iga inimene olgu aga kärmas kuulama…” Jaakobuse 1:19
Kuulamise asemel rääkimine toob häda kaela. Haned valmistusid lõunasse lendamiseks, kui üks konn küsis, kas tohib nendega kaasa minna. Haned uurisid, kuidas konn seda ette kujutab. “Lihtne,” kostis konn, “Teie kaks võtate toki noka vahele ja mina ripun, suuga kinni hoides, selle küljes.” Nad asusid peagi teele, saatjaks tublit meeskonnatööd imetlevate mahajääjate pilgud. Kolm rännumeest liikusid jõudsalt edasi, kuni keegi hõikas alt: “Suurepärane mõte! Kes selle välja mõtles?” Seepeale avas konn suu ja kisas: “Minaaaaa!” Iga kord, kui suu avad, on sellel tagajärjed! Seepärast õpi kuulama. Plutarchos ütles: “Lobisemishimulised ei kuula kedagi, sest nad aina räägivad. Esimene halb asi, mis tabab neid, kes ei tea, kuidas vaikida, on see, et nad ei kuule midagi.” Kuulamine ilma oma teadmiste väljendamiseta või oma arvamuse vahele torkamiseta on iseloomujoon, mis näitab inimese küpsust. Larry King ütles kord: “Ma tuletan endale igal hommikul meelde, et mitte miski, mida sel päeval ütlen, ei õpeta mulle midagi. Niisiis, kui tahan õppida, tuleb seda teha kuulates.” Jeesus oli suurepärane kuulaja, tänu sellele tõmbas Ta inimesi magnetina ligi. Pole kahtlust, et ka Temal oli hetki, mil ta oli väsinud ja Tal polnud tuju kedagi kuulata, kuid Ta kuulas siiski. Kui jüngrid isekeskis vaidlesid ning variserid etteheiteid tegid ja pahandusi tekitasid, keskendus Jeesus sellest hoolimata tähtsatele asjadele. Ta kuulas, Ta kõneles ning inimesed järgisid Teda. Kuulamine on sageli efektiivsem kui rääkimine. Tegelikult on igas vestluses hetk, mil pead vähem ütlema ja rohkem kuulama. Sellistel hetkedel ei kuula Sa üksnes seda, mida teised öelda tahavad, vaid ka seda, mida Jumal Sulle ütleb!
Piiblisalmid tänaseks: 2. Moosese 5-7; Matteuse 21




