„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (2. Korintlastele 4,17)
Ühe uurimuse järel teatas küsitleja Geroge Barna, et kaks kolmest ameeriklasest nimetavad end pealiskaudseks kristlaseks. Kas pole huvitav termin? See tähendab, et ei olda pühendunud ning ollakse aktiivne endale sobival ajal. Paulus kirjeldab aga kristlase elu järgmiselt: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2 Kr 4,7) Pane tähele sõna „aare“. Paulus hindas seda, mille Jumal tema sisse pani. Ta kaitses seda, rõõmustas selle üle ja suurendas. Kas eelnev tähendab, et kristlase elu on muretu? Päris kindlasti mitte. Paulus kirjutas järgmist: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Kr 4,16-18) Pane tähele, et praegune kerge ahistus saavutab meile suure au. Jumal kasutab elu häid ja halbu kogemusi Sinu rikastamiseks, lihvimiseks, sügavamaks muutmiseks ja tasakaalu viimiseks. See mida rasketel aegadel usud ja kõvasti välja ütled, määrab Sinu vaimse elu kvaliteedi ja tuleviku. „„Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime.“ (2 Kr 4, 13) Selle asemel, et näha olukorda enda vastu olevat, tõuse usus püsti ja kuuluta: „See töötab minu heaks!“
1 Sm 8-10 Lk 24:13-24 Ps 68:24-35 Õp 22:5-6
