„Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.“ (1. Johannese kiri 4, 18)
Armastus ja hirm ei sobi omavahel kokku ega saa koos eksisteerida. Lastel on kaks põhivajadust: 1) vajadus avastada. Läbi selle nad õpivad, kasvavad ja arenevad. 2) turvatunde vajadus. Kui nad end turvaliselt ei tunne, siis nad ka ei uudista. Meil kõigil on tarvis turvalist baasi, kust areneda ja kasvada. Uurimused kinnitavad, et üldjuhul on üks vanematest riskide võtmise ja väikse ohu poolt ning teine vanem on hoolitseja, lohutaja ja turvavõrk. Üks vanem ei saa teise kohustusi üle võtta. Hirmu puhul hakkab keha sümpaatiline närvisüsteem tööle. Selle tagajärjel hakkab süda kiiremini lääma, hingamine kiireneb ja muutub pinnapealsemaks ning meie lihased lähevad pingesse. Me otsime oma hoolitseja, lohutaja ja kaitsja vanema juures varju. End turvaliselt tundes ja maha rahunedes võtab parasümpateetiline närvisüsteem taas juhtimise üle. Südamerütm aeglustub, hingamine muutub sügavamaks ja ühtlustub, lihased ei ole enam pinges ning veri voolab taas ajju. Pisike hääleke meie sees ütleb, et võime minna välja ja maailmale vastu seista. Füüsilises maailmas „ajab armastus hirmu välja“. Nii on ka vaimses maailmas. Koos Jumalaga, kes on korraga nii tugev alustala kui hell lohutaja, võime vastu seista kõigele, mida elu toob.
Ül 1-4 Lk 22:54-62 Ps 3 Õp 21: 4-8
