“Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.” 5. Moosese 33:27
Viimast korda iisraellaste poole pöördudes sõnas Mooses: “Ükski ei ole nagu Jesuruni Jumal, kes sõidab sulle appi taevas ja pilvedes …Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.” (s 26-27). Piiblit lugedes saame teada, et Jumal viis oma rahva seas mäetippudel korda palju tähelepanuväärseid asju. Morija mäel kohtus Jumal Aabrahami ja Iisakuga, ilmutades neile ennast Issandana, kes kannab hoolt. Hoorebi mäel kõnetas Ta Moosest põleva põõsa kaudu ja muutis seeläbi Iisraeli rahva saatust. Siinai mäel andis Ta kümme käsku. Karmeli mäel lasi Ta taevast tule alla, tuues kadu Baali prohvetitele ja pöörates oma rahva südamed tagasi Tema poole. Ühtäkki tegi aga Mooses kõrgustes viibivast võimsast Jumalast kõneledes pöörde. Justkui oleks mõtelnud: “Ma ei saa jätta rahvale muljet nagu viibiks Jumal vaid kõrgustes, justkui oleks Ta meie keskel vaid siis, kui kõik on hästi ja õigesti.” Seepärast jätkas ta: “Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.” Jumal sirutab käed meie suunas allapoole. Tema käed hoiavad Sind ka siis, kui oled sügavaimas orupõhjas. Ükskõik, kui sügaval on org, millest läbi minema pead, Jumala ligiolu on sellest sügavam. Sulle võib tänagi tunduda, et oled sügavale langenud, kuid tea, et Sul pole võimalik minna madalusse, kus Teda pole. Ta sirutab alati oma igavesed käsivarred Sinu poole. Ta pole vaid mäetipu, vaid ka orupõhja Jumal.
Piiblisalmid tänaseks: 1. Saamueli 8-10; Johannese 8:30-59




