„Me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest.“ (Psalmid 78,4)
Ükskõik, milline pärandus, kas hea või halb, liigub inimeselt inimesele. Loodetavasi on Jumal Sinu valu ja haavad parandanud ning Sa oled edasi liikunud. Kuid mida Sa maha jätad? Teravad sõnad, mida tookord ütlesid, olid olukorrast sõltuvad, kuid nüüd oled edasi liikunud ja näed eelnevat uue pilguga. Kellegi põlgamisest neile andestamiseni jõudmine on imeline, kuid kas Sina ise oled tekitanud paranemata haavu? Jaakobus kirjutas: „Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.“ (Jk 1, 19-20) Sinu sõnad võivad olla jääva armiga ning seepärast peaksid neid hoolikalt kaaluma. Paulus kirjutas: „Valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks.“ (Hb 12,15) Kas oled kellegi teise südamesse kibeduseseemneid istutatund? Kui võimalik, siis otsi lepitust, andestust ja püüa asjad joonde ajada. Eelnev on väga alandav, kuid Jumala ees saad seista sirgelt, kui Sul inimestega suhted korras on. Jeesus ütles: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ (Mt 5, 23-24) Dr Dale Turner kirjutas: „Oma vigade tunnistamine ning lepituse otsimine on kõrgeim eneseaustamise vorm. Eksimus on otsustusvõime viga, kuid peale eksituse avastamist selle juurde jäämine näitab iseloomu nõrkust.“
1Mo 28:1 – 30:24 Lk 2:34-40 Ps 74:1-11 Õp 2:6
