„Meie aga kuulutame ristilöödud Kristust.” (1 Kr 1, 23)
Keskajal ütles üks külapreester oma kogudusele: „Tulge täna õhtul tagasi väga erilisele Jeesuseteemalisele jutlusele.” Kogudus tuli. Nende üllatuseks ei olnud pühakojas ühtegi tuld süüdatud. Nad leidsid käsikaudu istekoha ning jäid ootama. Preestrit ei olnud mitte kuskil. Siis kuulsid nad, et ta kõndis läbi kiriku altari ette. Ristini jõudes süütas ta küünla. Sõnagi lausumata valgustas ta Jeesuse ristilöödud jalgu, seejärel tema külge, siis ühte ja lõpuks teist kätt. Küünalt üles tõstes lasi ta valgusel paista Jeesuse verisele näole. Kõige lõpuks kustutas ta küünla ning andis märku, et jutlus on lõppenud. See hääletu jutlus rääkis iseenda eest. Lisades sõnadele „ristilöödud Kristus” sõnad „minu eest” mõistad, mida Jumal süütuna ristil rippudes tegi. Kristus oleks seda teinud ka üheainsa inimese eest maailmas. Nii suur on tema armastus. Kui patt Sind meelitab, süüdistab või hukka mõistab, siis pea meeles, et tee ristile on alati avatud. Me võime sinna minna nii tihti, kui soovime.
Jos 11-13 Jh 15:5-17 Ps 14 Õp 28:13-16
