„Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet.“ (2. Moosese raamat 14,13)
Vaadekem veelkord Jehoova-Nissi ehk Issand on minu lipuke peale. Oma lahinguid Jumalale usaldada ei ole kerge. Võib tekkida argpükslik vastutuse puudumise tunne. Tavaliselt öeldakse ju, et ära istu niisama, tegutse! Eelnev sarnaneb uppuja enesepäästmise pingutustele, mis tegelikult päästja tööd raskendavad. Parim on lasta Jumalal oma tööd teha. Moosese üleskutse paigal seista, võib ekslikult näida kui õhutus passiivsele ootamisele. Hirm utsitab meid midagi tegema, usk aga paigal seisma. Mitte-tegutsemine nõuab usku, ega ole niisama istumine. Võid ka küsida, et kui me kunagi ei võtle, siis milleks meile sõjavarustus? Paulus on ju öelnud: „Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!“ (Ef 6, 11) Paulus ütles, et sõjavarustus on Jumala oma, mitte Sinu. „Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud.“ (2 Kr 10, 4) Inimese tegemine on silmaga nähtav, Jumal töötab vaimumaailmas ja vaimude vastu lihaga ei saa. Usaldagem Jehoova-Nissit, teda, kes on meie lipuke.
2Ko 9:1-11:15 Lk 22:24-38 Ps 24 Õp 21:1-2
