„Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist!“ (1. Tessalooniklastele 5, 11)
1996.aasta olümpiamängudel oli kuldmedali võitmine võimleja Kerri Strugi õlgadel. Ta pidi lihtsalt ühe korraliku hüppe tegema ja USA saanuks kuldmedali. Kuid esimese hüppe ajal väänas ta pahkluu ning kuldmedalist ei saanud juttugi olla. Matil istudes nuttis ta kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et ta jalg valutas ja teiseksarusaamisest, et võiduks vajalikke punkte ei saa ta kuidagimoodi. Ometi hüppas ta ühe korra veel. Tema treener julgustas teda ning ütles, et ta saab hakkama. Longates läks ta stardipositsioonile. Peale hüpet ütles ta ajakirjanikule, et ainus, mida ta suutis, oli treenerit vaadata. See hoidis teda valule mõtlemast. Tal oli valus ja ta nuttis, aga tema treener uskus temasse. Ta jooksis, hüppas ja pidi maanduma ühel tervel ja teisel viga saanud jalal ning maanduma korralikult. Ta sai sellega hakkama! Tänu treeneri julgustamisele sai ta võimatuga hakkama ning piisavalt punkte, et USA-le kuldmedal võita. Julgustamine võib olla määrava tähtsusega. Hs 43-45 Mt 24:26-35 Ps 78:32-39 Õp 20:20-21
