„Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!“ (1 Aj 16,11)
Catherine Marshalli raamatus „Käime koos“ („A Closer Walk“) kirjutab tema abikaasa Leonard LeSourd nende abielu algusest. „Catherine pidi tegema suuri muutusi. Ta müüs oma Washingtoni unistuste maja, et kolida Chappaquasse, et mina saaksin elada lähemal oma töökohale New Yorgis. Minu lapsed, Linda (10), Chester (6) ja Jeffrey (3) olid üle elanud kaks väga rasket aastat, püüdes erinevate majapidajannadega kohaneda. Nii uude majja kolimine, kui „uus emme, kelle issi koju toob“ tekitasid neis suuri ja vastakaid tundeid. Catherine´i üheksateistaastane poeg Peter oli parasjagau ülikooli aegses mässumeeleolus. Meie palvenimekiri oli väga pikk ning seetõttu tõusime igal hommikul tund aega varem, et Piiblit lugeda ja koos vastuseid otsida. Catherine märkis jooksvalt oma päevikusse nii meie muutuvad vajadused kui Jumala muutumatu ustavuse.“ Eluraskuste kuhjudes tuleb varasemast rohkem palvetama hakata. Jeesus ärkas enne koitu, et palvetada. Mõnikord palvetas ta öö läbi, teine kord läks ta inimhulkadest eemale, et palvetada. Palve läbi kasvab Sinu jõud, rahu, rõõm ja efektiivsus. Miks me siis ei kasuta seda võimsat abivahendit iga päev? Samal põhjusel, miks mõned lähevad trenni jaanuaris ja jätavad selle veebruaris katki. Palve jaoks on vaja distsipliini. Hümnikirjutaja Fanny Crosby kirjutas: „Milline on rõõm sellest trooni ees veedetud tunnist. Palves põlvitades ja sinuga, mu Jumal, kui sõber sõbraga rääkides.”
