“Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!” Galaatlastele 5:25
Kui kristlik elu tähendab isiklikku suhet Jumalaga, siis järelikult peab Jumal meid tänagi kõnetama. Ükski suhe ei saa aga toetuda vaid ühe osapoole kõnetamisele. Iga suhe nõuab esmalt pühendumist, seejärel kahe isiku vahelist suhtlust, kus mõlemad räägivad ja kuulavad, mida teine ütleb. “Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees.” (Rm 8:9). See tähendab, et Su reaktsioonid on Jumala Vaimu kontrolli all ja Sa teed oma otsused Jumala Vaimu juhtimisel. Kui järgid Jumalat, ei seisne elu enam üksnes selles, mida võib näha, tunda ja välja arvestada. Elu koosneb siis ka usus käimisest, Tema usaldamisest, Tema hääle tundmaõppimisest ja Tema Vaimu juhtnööridest. Mõnele meist on vastumeelne seda teha, sest oleme näinud inimesi, kes väidavad, et nad teevad seda ning kelle lähenemine meid heidutab. Seepärast hakkame Jumala Vaimu juhtimist tundes selles kahtlema, hakkame seda analüüsima, jõuame järeldusele, et see ei ole loogiline ega pööra sellele enam tähelepanu. Mõned meist küll soovivad Jumala Vaimu juhtimisele kuuletuda, kuid pole kindlad, kas Ta tõesti on meid kõnetanud. Me mõtleme: “On see Jumala hääl või mu enese soovid ja igatused?” Me kõik oleme seda kogenud, see on kristliku elu normaalne osa. Seepärast kirjutas ka Paulus: “Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!” (Gl 5:25). Vaimust juhitud elu on õpitav, seda tehakse sammhaaval. Isegi kõige küpsemad usklikud vääratavad. Pole probleemi: “Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi. Kui ta langeb, ei kuku ta maha, sest Issand toetab ta kätt.” (Ps 37:23-24).
Piiblisalmid tänaseks: 2. Moosese 11-13; Matteuse 23




