“…Isa … Vii see karikas minust mööda!” Markuse 14:36
Järgmine kord, kui kirikus püha õhtusöömaaja karikast jood, seisata hetkeks ja tuleta meelde, mis oli karikas siis, kui Jeesus sellest risti löömise eelõhtul Getsemanis jõi. Sa võid juua karikast kindlal meelel tänu sellele, et Tema jõi surmaheitluse karikast. Ta palvetas oma surma eelõhtul: “Mu hing on väga kurb surmani. … Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!” (Mk 14:34-36). Pane tähele sõnu “väga kurb surmani”. Kui arvad, et Su patustamises pole midagi hullu, ehk aitavad need sõnad Sul meelt muuta. Kristus jõi Jumala vihakarikast, et Sina saaksid juua Jumala armukarikast. Kuigi Kristus oli patuta, sai Ta maitsta nii kõige peenema kui kõige jäledama patustaja patte. Ta polnud kunagi kogenud Jumala viha, Ta polnud seda ära teeninud. Ta polnud kunagi kogenud eraldatust Isast, nemad kaks olid olnud üks enne aegade algust. Ta polnud kunagi kogenud füüsilist surma, Ta on ju surematu olend. Ometi vallandas Jumal mõne tunni jooksul pattu vihkava raevu oma täiusliku Poja peale. Inimesena koges Jeesus sel hetkel hirmu. Surmahirmu. See, mis Ta hirmu osas ette võttis, näitab meilegi, mida hirmu tundes teha. Ta palvetas siiralt ja lakkamata. Ta ütles oma järgijatele: “Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!” (Mt 26:36). Jeesus seisis Teda vallanud hirmuga silmitsi siiras palves ja sai hirmust võitu. Samuti võid Sina palve kaudu hirmust võitu saada.
Piiblisalmid tänaseks: 4. Moosese 31-32; Luuka 6




