“Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat!” Psalm 150:6
Saalomon ütles, et on “…aeg vaikida ja aeg rääkida…” (Kg 3:7). Muidugi ei peaks Sa kirikus teenistust segama ega endale tähelepanu tõmbama, kuid kui on Jumala ülistamise aeg, siis anna endast kõik: “Ma tänan Issandat kõigest südamest…” (Ps 9:1). Kuulsin kord lugu ühest Joe nimelisest vanahärrast, kes oli suurema osa elust olnud teiste poolt kõrvale tõugatud joodik ning tuli seetõttu omadega vaevu toime. Ühel pühapäevahommikusel jumalateenistusel andis ta oma elu Kristusele ning sellega kaasnes nii kardinaalne muutus, et kõik panid seda tähele. Asi oli selles, et Joe oli Jeesusest nii vaimustuses, et laulis kõigist kõvema häälega, mis kajas üle kiriku. Kui pastor juhtus ütlema midagi, mis ta südant puudutas, hüppas Joe püsti ja hüüdis: “Halleluuja!” Pastor oli mures, et kiriku väärikus ja sündsus satuvad tema tõttu kahtluse alla ning ütles: “Joe, sa pead vaikselt olema. Kui sa järgmisel pühapäeval teenistuse ajal vaikselt istud, siis luban, et ostan sulle uued saapad.” Joel oli saapaid hädasti tarvis ning ta lubas, et üritab. Pärast seda, kui ta oli end järgmise teenistuse ajal mitmel kõrghetkel vaos hoidnud, ei suutnud ta enam vastu pidada. Ta kargas püsti ja hüüdis: “Tühja neist saabastest, mina tahan Issandat kiita!” Sa ütled: “Kuid mina olengi vaikne ja vaoshoitud inimene.” Kahju küll, aga ülistuse osas pole erinevatele inimtüüpidele erandeid tehtud! “Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat!” Teisisõnu, kui Sa just surnud pole, siis tuleb Sinulgi Issandat kiita!
Piiblisalmid tänaseks: Hesekieli 33-36; 1. Johannese 5
