„Kitsikuses ma hüüdsin appi Issandat, Issand vastas mulle, asetas mind avarusse.“ (Psalmid 118,5)
Kahekümne kuue aastaselt rajas Thomas Andrew Dorsey kirjastuse ning pani aluse Ameerika gospelkooride ühingule. Ta töötas koos oma aja kõige suuremate gospeli lauljatega, siinhulgas Mahalia Jacksoniga. Ühel õhtul peale konntserti sai ta aga telegrammi, kus seisis: „Sinu abikaasa on surnud.“ Ta süri sünnitusel. Thomas kiirustas tagasi koju. Kaks päeva hiljem suri ka tema vastsündinud poeg. Meest tabas depressioon, ta hakkas inimesi vältima ja Jumalat vihkama. „Ma tundsin, et Jumal oli minu vastu ülekohtune olnud. Ma ei tahtnud teda enam teenida ega laule kirjutada.“ Siis viis ta sõber Thomase naabruses olevasse muusikakooli. Selle päeva õhtul istus mees klaveri taha, hakkas mängima ja palvetama. Ta valas kogu oma südame Jumala ette ning sellest sündisid imelised sõnad: „Kallis Issand, võta mu käsi ja juhata mind, toeta mind, olen väsinud, olen nõrk, olen kulunud; läbi tormi, läbi öö, juhata mind valguse poole. Võta mu käsi, kallis Issand, juhata mind koju.“ Thomas A. Dorsey on hiljem öelnud, et Jumal tegi ta sel õhtul terveks. Sealt alates kirjutas ta rohkem kui tuhat laulu ning ta on tituleeritud „gospelmuusika isaks“. Thomas palus Jumala abi. Ka laulik tegi seda: „Kitsikuses ma hüüdsin appi Issandat, Issand vastas mulle, asetas mind avarusse.“ (Ps 118,5) Sõna tänaseks päevaks on – pöördu Jumala poole ja ta vastab Sulle.
2 Kn 24-25 Lk 2:1-7 Ps 144:9-15 ÕP 14:5-8
