„Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu.“ (Õp 12,11)
Kirjanik Chuck Swindoll rääkis loo mehest, kes talle väga muljet avaldas: „Naeratuse ja särava silmaga ulatas ta mulle käe. See käsi oli parkunud ja kõneles raskest tööst. „Tundud nagu mees, kes elu naudib. Millega sa tegeled?“ küsisin. „Mina? Ma olen Kesk-Läänes talupidaja.“ „Mida sa eelmisel nädalal tegid?“ uurisin ta käest. Ta vastas, et lõpetas eelmisel nädalal ligi 2500 tonni maisi lõikamise. „2500 tonni! Kui vana sa oled?“ hüüdsin suure hämmastusega. Meest ei paistnud minu küsimus ei solvavat ega üllatavat. „Saan paari kuu pärast üheksakümmend.“ Tema naeris taas, kui ma pead raputasin. Ta oli üle elanud sõjad, suure majanduslanguse, kuusteist presidenti, üheksakümmend karmi talve ja kes teab kui palju isiklikke katsumusi, aga ta oli ikka rõõmsameelne. Küsisin ta käest, mis on tema pika elu saladus. „Raske töö ja moraalne terviklikkus,“ oli ta kärme vastama. Lahkudes vaatas ta üle õla tagasi ja ütles: „Ära võta elu kergekäeliselt. Hoia härjal sarvist.“ Raske töö ja moraalne terviklikkus. Just need kaks põhimõtet käivad koos ja on hästi elatud elu aluseks.“ Piiblis on kirjas: „Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu.“ (Õp 12,11)
