„Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse.“ (Gl 2,20)
Oma vanaisa antiikse kella pärinud mees vaatas, kuidas vasest pendel edasi-tagasi liikus. „Millist koormat küll see 100-aastane kell kandma peab,“ mõtles mees. Ühel päeval avas ta kellakapi ja võttis pendli ära. „Miks sa mu raskuse ära võtsid?“ küsis kell. „See oli raske ja ma tahtsin su koormat kergemaks teha,“ vastas mees. „Aga sa ei mõista, just see mind liikuma panebki,“ hüüdis kell talle. Paulus kirjutas: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Gl 2,20) Jumal laseb meil raskusi ja kurbust taluda, et meie kannatust ja alandlikkust kasvatada ning meid temast rohkem sõltuvaks teha. Tema teab, et see „ongi raskus, mis meid liikuma paneb“. „Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks. Kui te olete ilma kasvatuseta, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja.“ (Hb 12, 6-11) Millist „raskust“ Jumal Sinu Kristuse sarnaseks muutmiseks kasutab? Ära lase lihal valitseda, vaid palu Pühal Vaimul endasse uus elu tuua.
