“Viska oma leib vee peale…“ Koguja 11:1
Piiblis öeldakse: “Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!“ (Kg11:1). Pane selle kirjakoha juures tähele kaht asja. 1. Risk nõuab usku. Esmalt võib Koguja öeldu tunduda absurdne. Kui leib vee peale visata, võib sellest parimal juhul alles jääda vettinud ja plögane käntsakas. Öeldu tähendus muutub aga selgemaks, kui mõelda sellele, et see pandi kirja kultuuris, kus mereannid olid peamiseks kaubaartikliks ja elatusallikaks. Leiva vee peale viskamisega meelitati kalad kohale ja neid oli hõlpsam püüda. Selles Pühakirja lõigus on edasi antud tähtsad vaimulikud printsiibid. Näiteks sõltus kalasaak hoovuste suunast, kuu ja päikese seisust ning teistest teguritest, mida ainult Jumal kontrollida saab. Kui Sina teed oma osa, on Jumal tõotanud teha oma. George Müller on öelnud: “Usk ei tööta võimalikkuse sfääris. Selles, mis on inimesele võimalik, ei ole midagi, mis tooks au Jumalale. Usk algab sealt, kus inimvõimed lõppevad.“ 2. Tasu nõuab kannatlikkust, “…pikapeale sa leiad selle jälle!“ Sa küsid, millal see juhtub? Siis, kui Jumal on valmis, kui Ta teab, et Sina oled valmis ning kui kõik sobib Tema plaaniga. Piiblis öeldakse: “…et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“(Hb 6:12). Jumala tõotustest osasaamiseks on tarvis usku ja kannatlikkust. Isegi siis, kui Sa ei tea, mis ees ootab, võid olla kindel, et Jumal on Sinuga. Ta kutsub üles otsustama usu kasuks isegi siis, kui Sa ei näe, mis on “teisel pool“.
Piiblisalmid tänaseks: 2. Ajaraamat 8-10; Roomlastele 10




