“Teie aga olete „… kuninglik preesterkond…”” 1. Peetruse 2:9
Sotsioloog Robert N. Bellah kirjeldab oma raamatus “Habits of the Heart” (“Südame harjumused”) kolme erinevat töössesuhtumist. Esimene võtab tööd tööna. Sellisel juhul näed tööd rangelt arvete maksmiseks vajaliku raha teenimise võimalusena, mõeldes: “Võlad, võlad, mis muud, kui tööle taas!” Häda on aga selles, et kui keskendud üksnes sellele, mida töölt saad, muutub töö tõenäoliselt vastumeelseks. Teine võtab tööd karjäärivõimalusena. Sel juhul on motivatsioon kõrgem, kuid fookus on ametikõrgenduse ja prestiiži saavutamisel. See aga tähendab, et kui karjäär mingil põhjusel ei edene, hakkab eneseväärikus mõranema. Kolmas suhtub töösse kui kutsumusse. Kui on olemas kutsumus, peab loogiliselt võttes olema ka keegi, kes kutsub. Kas pole? See keegi on Jumal. Sina ise ei ole “kutsuja”, vaid kutsutu ning iga töö, millel on tähendus, mis on inimestele abiks ja õnnistuseks ning täidab Jumala eesmärke, on kutsumus. Ka arst või kirikuõpetaja võib minna suhtumise õnge, mis võtab tööd pelgalt rahateenimise vahendina ning võtta oma ametit üksnes tööna. Seevastu võib prügivedaja näha oma tööd kui võimalust muuta maailm puhtamaks ja võtta seda kutsumusena. Öeldu kaudu ei taha me pisendada nende osa, kes seisavad kantslis ja peavad jutlust, vaid tõsta esile nende osatähtsust, kes teenivad teistes ametites 40 tundi nädalas Jumalat. Peamine on see, et kui töö on hästi tehtud, kuulevad nii jutlustajad kui prügivedajad Jumalalt: “Tubli, sa hea ja ustav sulane…” (Mt 25:23).
Piiblisalmid tänaseks: Kohtumõistjate 16-18; Johannese 4




