„Kuningas Nebukadnetsar laskis valmistada kuldkuju, mille kõrgus oli kuuskümmend küünart.” (Tn 3,1)
Võib öelda, et igaüks, kes laseb endast hiiglasliku kuju teha, üritab midagi kompenseerida. Kuldkuju oli uhkuse ülim näide. Igas meist on peidus pisike Nebukadnetsar, kes küll ei suuda kuju ehitada, aga solvub, kui ei saa piisavalt tähelepanu. Me ei viskaks kedagi leekidesse, kuid meie vihanooled on sama kõrvetavad. Meie ülistuse otsimine on tagasihoidlikum: liialdame veidi oma elulookirjelduses, upitame end teiste arvelt, kasutame mõnda pisivalet ja pühime oma eluprahi vaiba alla peitu. Kristuses iseenda ja oma tugevuse leidmine aitab ebakindlusest vabaneda. Me võime ise oma lahinguid pidada, omale võimalusi luua ning reputatsiooni ehitada, kuid see ei püsi. Sauli langemist iseloomustavad kaks kirjakohta: 1) „Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.” (1 Sm 14,5) 2) „Saul tuli Karmelisse ja vaata, ta püstitas enesele mälestussamba.” (1 Sm 15,12) Saamuel nägi Sauli mõtteid: „Eks ole nõnda, et kuigi sa oled iseenese silmis pisike, oled sa ometi Iisraeli suguharudele peaks?” (1 Sm 15,17) Kas tead, kes ehitab iseendale ausamba? Just need, kes enda silmis pisikesed on. Ehita Jumalale, kõik muu on valejumalate kummardamine.
