Sammud muretsemisest üle saamiseks

„Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu.“ (Iiob 42,2)
Iiob kaotas oma vara, tervise ja lapsed. Raamat, mille ta kirjutas, on tema vestlused Jumalaga. Raamatu alguses kirjutas Iiob: „Kuulge ometi mu manitsust.“ (Ii 13,6) Ta küsis, miks temaga nii juhtus, olles sellel hetkel väga enesekeskne. Raamatu keskpaigas on ta vaimselt kasvanud ning oma hoiakut muutnud. Mõistmise asemel otsustas ta Jumala Sõnale toetuda: „Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld. Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud. Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.“ (Ii 23, 10-12) Oma raamatu viimases peatükis otsustas Iiob Jumalat täielikult usaldada. „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu. Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“ (Ii 42, 2, 5) Üheksa kuu pikkuse perioodi vältel jõudis Iiob muretsemise, küsimuste ja selgitada üritamiste läbi arvamuseni, et talle ei olegi vaja vastuseid. Teadmisest, et Jumal temast hoolib, piisab talle. Ta lõpetas oma loo järgmiste sõnadega: „Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ (Ii 42,10) Siin ongi Sulle sammud muretsemisest üle saamiseks. Ap 2:1-21   JL 2:23-32