„Ometi rõõmustan mina Issandas.” (Hb 3,18)
Pastor Jim Penner kirjutas: „Ma ei unusta kunagi, kui kaheksaaastasena istusin trepil, uks avanes ja kaks meest andsid mu emale paberi. Ema pisaraid nähes mõistsin kiiresti, mis oli juhtunud. Raha oli vähe, pangalaenu ei olnud tasutud ja me pidime oma auto ära andma. Mäletan ka ühte teist pilti, mida endaga kaasas kannan – ema oma toas palvetamas.Kuulsin kahte sõna „Tänan sind, tänan sind.” Ma ei saanud aru, mille eest ta tänas, sest meie auto oli just ära võetud, meil ei olnud raha ning me ei teadnud, mis meist saab. Tema palve jätkus: „Tänan sind, Jumal, selle eest, mis sa andnud oled. Tänan, et meil on täna õhtul midagi süüa.” Tema palve jätkus veel natuke aega. Tagasi vaadates sain sealt oma elu õppetunni. Mu ema õpetas mulle tänulikkust raskuste keskel ning seda ei unusta ma kunagi. Rasked ajad ei lõppenud üleöö, kuid aastate jooksul õnnistas Jumal mu ema tema vankumatu usu eest.” Tänulikkus ei ole raskuses olles kõige esimene reaktsioon, vaid seda tuleb arendada. Laulik ütles: „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!” (Ps 103,2) Raskuse keskmes olles pane kirja näited Jumala ustavuse kohta ning rõõm valdab Sind. Habakuk kirjutas: „Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.” (Hb 3, 17-18) Täna oma elus olevate õnnistuste eest ning see muudab Sinu suhtumist ja vaadet.
